Sotsiaalpedagoogi töö ei ole ainult individuaalne nõustamine või reageerimine ootamatutele olukordadele, vaid üha selgemalt on selle ameti keskmes strateegiline mõtlemine ja oskus kujundada süsteeme nii, et need vastaksid päriselt noorte vajadustele. Minu praktika MTÜ-s Sa Suudad ei olnud pelgalt kohustuslik osa õppekavast, vaid sisuline ja vastutusrikas kogemus, kus sain rakendada teenusedisaini ja kasutajakogemuse analüüsi valdkonnas, kus seda sageli napib. Minu roll ei piirdunud vaid vaatlemisega; olin aktiivne osa protsessidest, mille eesmärk oli nihutada tähelepanu küsimuselt „mida me teeme“ küsimusele „miks ja kelle jaoks me seda teeme“. Eesmärk oli aidata luua sekkumisi, mis ei põhineks ainult täiskasvanute eeldustel, vaid lähtuksid noorte endi kogemustest, muutes nende hääle ühiskonnas päriselt kuuldavaks.
Praktika jooksul osalesin uute koostöövormide ja noortenõukogu loomisel, kus intervjuud ja kasutajakogemuse kaardistamine kinnitasid ikka ja jälle, et parim viis sihtgrupi mõistmiseks on küsida otse neilt endilt. Noored on oma elu parimad eksperdid ja nad oskavad väga täpselt kirjeldada, milline tugi on nende jaoks sisuline ning milline jääb kaugeks või formaalseks. Lisaks tugiprogrammide analüüsimisele pöörasin suurt tähelepanu digitaalsele ligipääsetavusele, hinnates organisatsiooni veebilahendusi, et info oleks abivajajatele selgem ja paremini leitav. See kogemus näitas, kui oluline on sotsiaalvaldkonnas pidev refleksioon ja valmisolek seniseid praktikaid värske pilguga ümber hinnata.
Kogu selle protsessi vältel muutusid ülikoolis omandatud teoreetilised teadmised arenguteooriatest ja suhtlemispsühholoogiast praktilisteks tööriistadeks. Need aitasid mul mõista noorte riskikäitumise tagamaid ning luua usalduslikku kontakti seal, kus seda kõige rohkem vaja oli. Praktika õnnestumises mängis määravat rolli toetav ja usaldav õhkkond – mind kaasati otsustesse ja anti vastutust, teades, et juhendaja on alati turvavõrguna olemas. See on parim keskkond professionaalse enesekindluse kasvuks. Minu suurim taipamine oligi see, et me võime kabinetivaikuses luua näiliselt täiuslikke programme, kuid ilma noorte endita jäävad need eluvõõraks. Sotsiaalpedagoogi roll on olla sild, mis võimestab noori liikuma passiivsest abisaaja rollist aktiivseks kaasarääkijaks. MTÜ Sa Suudad pakkus selleks reaalse platvormi, kus noorte kogemus on väärtus, ning see kogemus andis mulle kindla visiooni sellest, millist inimlikku ja mõjusat sotsiaalvaldkonda ma oma edasises töös kujundada soovin.
Suur tänu kogu MTÜ Sa Suudad tiimile usalduse ja võimaluse eest päriselt panustada.
Helen Tammeveski
Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika eriala üliõpilane