Noore kogemusest ja küsimusest, kas me oleme noorte märkamise ja toetamisega
hiljaks jäänud. Käitumine ei ole alati probleem ise – see on sageli sümptom.
Märguanne, et midagi on valesti.
Eelmine nädal raputas Eestit järjekordne uudis noorte vägivaldsest teost ja hommik
algas mitme saadud sõnumiga – kas sa uudist nägid? Mis meie noortega toimub? Ma
usun, et nad on jäänud märkamata. Uudis puudutas noori, kelle vägivaldne tegu viis
kellegi elu kaotuseni. See ei olnud kahjuks esimene kord. See uudis ärgitas
kirjutama MTÜ Sa Suudad noort nõunikku ja Sisekaitseakaadeemia tudengit –
Dianat. Diana tundis vajadust sellel teemal sõna võtta ja ta on avanud oma mõtted ja
tunded, mis teda uudist lugedes valdasid. Diana suur unistus on olnud juba lapsest
saadik olla keegi, kes loob turvatunnet. Tal on olnud oma võitlused, kuid ta vaatab
sellele kõigele otsa julgelt ja südamest. Tema mõtted ei ole õigustus noorte teole,
vaid kutse mõista ja ennetada.
Olen Sisekaitseakadeemia tudeng, õppides nüüd erialal, mis on mulle
südamelähedane, olen veelgi rohkem mõistnud, miks ma selle valisin. Mitte pelgalt
vormi pärast, vaid sellepärast, et usun õiglusesse, turvatundesse ja sellesse, et üks
inimene saab luua muutust. MTÜ Sa Suudad noore nõunikuna olen kuulnud ja
näinud mitmeid lugusid, milles peitub üks ühine joon – märkamata jäänud valu. Me ei
saa enam lihtsalt küsida „Miks see juhtus?“, me peame küsima: „Mida me saame
täna teha, et see ei juhtuks uuesti?
Me kõik loeme neid pealkirju, tunneme hetkeks šokki… ja siis liigume edasi. Aga äkki
on aeg korraks seisatada ja päriselt mõelda – kuidas me siia jõudsime? Ja mida
saame veel teha, enne kui on jälle liiga hilja?
Iga kord, kui kuuleme, et mõni noor on teinud midagi traagilist või arusaamatut, kisub
süda valust kokku. Need lood, mida me loeme pealkirjades, ei alga hetkest, mil keegi
tõstab käe enda või kellegi teise vastu, vaid kuskil palju varem, üldjuhul juba
varajasest lapsepõlvest – kodust, kus puudub stabiilsus. Koolist, kus jäädakse üksi.
Sõpradest, kes vajavad tuge. Kas me märkame lapsi, kelle trauma ei paista silma?
Kes elavad hirmus, valus? Lõpuks plahvatab kõik korraga ja kui me ei kuula ega
vaata enne, kui on liiga hilja siis jäämegi lugema neid uudiseid ja küsima: “Miks?”
Tegelikkus on sageli valus: liiga paljud noored ja lapsed jäävad üksi. Nende valust ei
räägita, neid ei kuulata, neid ei märgata. Nad kannavad endas kogemusi, mille jaoks
pole olnud ruumi – hülgamine, vägivald, üksildus, sisemine segadus. Kui nende
vajadusi ei märgata ega rahuldata, võib vaikus muutuda valuks, mis väljendub
trotsis, kurbuses või ohtlikes tegudes. Need noored ei käitu halvasti, vaid nende
käitumine on tagajärg rahuldamata vajadustele, millele ei ole antud tähelepanu.
Mul on olnud kogemus, kus pidin sekkuma, et suuremat kahju ära hoida – see nõudis
minult kiireid läbimõeldud otsuseid, julgust ja tegutsemist. Minu eesmärk oli
kindel: olukord tuli koheselt peatada, et vältida edasist kahju. Õnneks sain tegutseda
õigel hetkel ning tulemus oli positiivne. See kogemus kinnitas mulle, kui oluline on
näha südamega. On lihtne sulgeda silmad ja vaadata kõrvale, kuid veelgi tähtsam on
olla see, kes julgeb sekkuda – siin ja praegu. Vajame rohkem inimesi, kes ei jää
kõrvalseisjateks. Vaid tegutsevad siis, kui abi on kõige rohkem vaja. Iga juhtum on
erinev, kuid vaikimine ei ole kunagi lahendus. Vägivald ei kao, kui me sellest ei räägi.
Kui me ei märka ega reageeri vägivallale, võib see kergesti jääda varjatuks ning
jätkuda. Igaüks meist saab olla osa muutusest, kui ta oskab märgata ja julgeb
tegutseda.
Palju räägitakse noortest, kes “ei taha” või “on kurjad”. Kuid viha ei teki tühja koha
pealt. Viha on alati seotud valuga. Sageli on see appihüüd, mida väljendatakse
ainsal viisil, mida noor suudab. On lihtne karistada, palju raskem on mõista. Ja ükski
noor pole halb või kuri, teod võivad olla halvad.
Me ei saa muuta minevikku, aga me saame muuta suunda.
Ma kutsun üles meid kõiki: vaatame enda ümber. Koolis, bussipeatuses, koduhoovis.
Kui näed, et keegi on muutunud – tõmbunud endasse, agressiivne, vaikne – ära
vaata mööda. Küsi: “Kas sul on kõik korras?”. Sellest lihtsast küsimusest võib alguse
saada midagi suurt. Iga noor ja laps vajab tunnet, et ta on oluline. Et teda
kuulatakse. Et ta ei ole üksi, temast päriselt hoolitakse.
Kui näeme ohtlikku olukorda, siis jah – kõigepealt tuleb hinnata enda turvalisust. Aga
ka abi kutsumine, info edasi andmine, märguanne õpetajale või spetsialistile – see
kõik loeb. Mõnikord just see ongi see sekkumine, mis päästab järgmise elu.
Minu eesmärk on ühiskond, kus me ei pea kartma noori või üksteist. Kus uudised ei
pea rääkima traagilistest lõppudest, vaid tõhusast ennetusest. Märkamise julgus võib
olla esimene samm kellegi elu muutmisel. Ja see ongi oluline.
Tahaksin rõhutada, et märkamise puudumine ei ole alati hoolimatus. Meid lihtsalt ei
õpetata alati tähele panema seda, mis ei karju, ei plahvata ega tõmba tähelepanu.
Aga just need vaiksed märgid on tihti kõige olulisemad. Hoolimine ei maksa midagi,
aga selle mõju võib olla hindamatu.
See ei ole ainult perede või spetsialistide mure. See on meie kõigi vastutus – luua
keskkond, kus abi ei pea otsima, vaid kus see on olemas enne, kui on hilja. Kus
lapsel ja noorel on tunne, et ta on oluline, et temast hoolitakse, et ta saab eksida – ja
keegi aitab tal jälle püsti tõusta. Julgust rääkida vaimsest tervisest. Julgust õpetada
lastele, et nende tunded on tähtsad. Julgust luua usaldust koolides, kodudes ja
noortekeskustes. Julgust ka täiskasvanutel ise abi küsida, sest ka vanem haavatud
hing ei saa tervendada lapse oma, kui ta pole saanud tuge.
Igal lapsel ja noorel peab olema vähemalt üks täiskasvanu, kes on tema jaoks
olemas. Kes kuulab päriselt, kes ei naera muresid maha, kes ei karista tunnete eest.
Usaldus ei teki tühjalt kohalt – see tuleb järjepidevast hoolimisest. See on kõige
suurem kingitus, mida me täiskasvanutena saame pakkuda.
Iga noor on kellegi laps. Iga eksinud tee on kellegi elu. Iga vaikus võib olla karje,
mida tuleb kuulata. Me ei saa tagasi tuua elu, mis on võetud, aga me saame
ennetada järgmisi kaotusi. Kui vaid võtame aega, et päriselt märgata.
Aga selleks tuleb meil endal muutuda. Peame ärkama ja vaatama otse endale – kas
oleme olnud piisavalt kohal? Kas oleme tõesti märganud? On aeg mitte ainult loota
paremat maailma, vaid ka ise selle nimel tegutseda.
Me ei oota enam järgmise tragöödia saabumist. Me räägime nüüd. Me kuulame
nüüd. Meie ühiskonna tugevus ei ole selles, kui hästi me karistame, vaid kui varakult
me märkame.
Me ei saa enam vaikida. Me peame rääkima. Me peame märkama. Ja tegutsema –
enne kui on liiga hilja.
NB! See artikkel ei püüa õigustada vägivaldseid tegusid. Selle eesmärk on
kutsuda üles ennetama järgmisi, pöördumatuid sündmusi – läbi mõistmise,
hoolimise ja julguse sekkuda õigel ajal.