Eesti film “Fränk” ei ole pelgalt lugu ühest poisist väikelinnas – see on tundlik ja ehe
peegeldus sellest, kuidas keskkond, suhted ja täiskasvanute roll kujundavad noorte elu, nende tundeid, valikuid ja käitumist. See film on selge sõnum kõigile täiskasvanutele: keerulist käitumist ei saa lihtsalt hukka mõista või tähelepanuta jätta. Meil kõigil on mõju. Meil on vastutus.
“Fränk” viib vaataja keskkonda, kus elu kulgeb valu, üksinduse, korduvate mustrite ja
hakkamasaamise serval. Filmi tähelepanelikumal vaatlemisel näeme lähisuhtevägivalda, autoritaarset kasvatust, leina ja üksikvanema jõuetust – see kõik on noortele keskkond, kus turvatunne on hapram kui peaks. Pole ime, et selles kasvukeskkonnas võivad noored – nagu filmis nähtud poisid – hakata end väljendama viisil, mis tundub teistele ohtlik või hirmutav.
Selline käitumine ei teki tühjalt kohalt. See on ellujäämise viis, viis saada kontrolli, kuuluvust, tähelepanu. Kui noor pole kunagi kogenud, et tema tunded loevad või et keegi päriselt kuulab, siis ei ole tal ka oskusi ennast turvaliselt väljendada. Nii sünnibki pealtnäha “kõva kest” – kaitsekilp, mis peidab enda alla tegelikult hooliva ja heatahtliku südame.
“Fränk” tuletab meelde, et iga keerulise käitumise taga on põhjus. Keegi ei sünni maailma sooviga ennast või teisi kahjustada. Sageli on see hoopis appikarje – väljendus valust, hooletusse jätmisest või usaldus katkemisest maailma, täiskasvanute ja enda vastu. Olen oma töös korduvalt kuulnud täiskasvanuid ütlemas, et “neid noori ei saa enam aidata”, “neil on süda juba kalestunud”. Aga see ei ole nii. Just nemad vajavad meid kõige rohkem – et sulatada jää, mis elu jooksul nende südame ümber on kogunenud.
Film näitab, et isegi kõige “karmim” poiss võib olla nii suure võimega hoolida ja hoolitseda – ka nende eest, keda ühiskond sageli tõrjub. Lihtsalt, äkki neil pole seni olnud turvalist keskkonda ja/või võimalust oma headust väljendada.
Täiskasvanuna on meil tohutu mõju selle üle, milliseks noorte teekond meie ümber kujuneb. Kui me vastame noorte katsetele kontakti otsida karistuste, täiskasvanu “tarkuse”, hinnangute andmise ja/või eemaldumisega, anname sõnumi, et nad pole olulised – kuulatud, nähtud ega mõistetud. Need on aga baasvajadused, mida me kõik vajame, eriti alles kasvavad ja tormiliselt arenevad noorukid. Kui keegi võtab aja kuulata ja jääda nende kõrvale ka siis, kui see on raske, võib see muuta nende noorte elukäiku – päriselt ka.
Kõik ei pea ega saa ka olla noore igapäevased toetavad inimesed, kuid iga täiskasvanu
saab anda väikese, kuid olulise panuse – olles kohal, kuulata, kaasata, proovida mõista ja uskuda nooresse. Nii tekib võimalus, et noor ei pea enam lihtsalt ellu jääma, vaid saab hakata päriselt elama oma potentsiaali vääriliselt.
“Fränk” näitab valusalt ja ausalt, millistes tingimustes paljud Eesti noored kasvavad –
tingimustes, mis pigem takistavad kui toetavad arengut. Aga samas näitab see film ka ilu, lootust ja muutumise võimalust. Noore aju on arenev ja paindlik – kui talle pakkuda järjepidevat turvatunnet, võib käitumine muutuda. Sageli piisab vaid ühest inimesest, kes usub, kuulab ja toetab, kuid mida rohkem saab noor positiivseid kogemusi erinevatelt täiskasvanutelt, seda suurem võimalus on muutuse tekkimiseks ja mis veel olulisemgi – selle püsimiseks.
Paul leidis enda kõrvale inimesed. Iga noor väärib leida enda kõrvale toetavad ja positiivsed täiskasvanud. Ja võib-olla saad see olla just sina.
