Autor: Diana
Kas me oleme ikka kohal, kui noored meid vajavad?
“Iga laps vajab kedagi, kes teda märkab. Ilma selleta võib ta jääda nähtamatuks – ka enda jaoks.”
Filmi „Fränk” vaadates tekkis mul tugev tunne, et päris paljud noored jäävad üksi just siis, kui nad kõige rohkem tuge vajavad. Täiskasvanud on tihti küll füüsiliselt olemas, aga nende tähelepanu, hool ja mõistmine puuduvad. See paneb mõtlema: kas me, täiskasvanud, tõesti märkame, mis toimub noorte hinges? Ja kui märkame, siis kas me ka tegutseme?
Noorte vajadused ja täiskasvanute roll
Film „Fränk” toob valusalt hästi välja, kui üksildased ja eksinud noored võivad olla.
Peategelane Paul, kes on pärit katkisest perest, üritab uues linnas ellu jääda ja ennast
tõestada, kuid satub järjest valede otsuste keerisesse. Tema teele satuvad küll
täiskasvanud, kuid vähesed neist näevad tema tegelikke vajadusi.
Täiskasvanud, kes oleksid pidanud olema toeks, on tihti eemal või suunavad oma
tähelepanu mujale. Mõni täiskasvanu filmis pigem süvendas noorte probleeme – kas
ükskõiksusega või siis karmide hinnangutega, mis noort veel rohkem isoleerisid. Näiteks hetked, kus täiskasvanud pöörasid pilgu kõrvale, kui noored tarvitasid alkoholi või kaklesid, jätsid noored oma muredega üksi.
Fränk, kuigi ise teistsugune ja puudega mees, suutis aga teha midagi, mida paljud teised ei suutnud – ta oli päriselt olemas. Ta kuulas, toetas, ja andis Paulile tunde, et ta on väärtuslik. Just sellist lihtsat kohalolu – kuulamist ja tingimusteta toetust – vajavad noored rohkem kui kunagi varem.
Mida täiskasvanud saaksid teisiti teha?
Kõige olulisem on märgata, küsida ja kuulata. Mitte ainult siis, kui probleemid on juba silmaga nähtavad, vaid palju varem – igapäevastes väikestes hetkedes. Noored ei vaja alati suuri sõnu ega lahendusi. Mõnikord piisab sellest, kui keegi ütleb: „Ma olen siin. Ma kuulan sind.”
Täiskasvanud peavad olema eeskujud, mitte kohtunikud. Kui me kritiseerime noorte valikuid, mõistmata nende põhjuseid, siis paneme nad lihtsalt rohkem kaitsepositsioonile. Aga kui me kuulame ja proovime mõista, anname neile võimaluse ennast avada ja toetust vastu võtta.
Samuti tasub meeles pidada, et täiskasvanu vastutus on olla stabiilne ja usaldusväärne tugi, isegi siis, kui noor ise lükkab toe esialgu tagasi.
Kokkuvõte: Märkamine on valik
Film „Fränk” tuletab meelde, et noored vajavad täiskasvanuid, kes on päriselt kohal –
südame ja mõttega. Me ei saa alati noorte eest probleeme ära lahendada, aga me saame anda neile tunde, et nad ei ole üksi.
Märkamine, kuulamine ja toetamine ei nõua erilisi oskusi – see nõuab valikut. Valikut
pöörata pilk noore poole ja küsida endalt: „Kas ma olen talle olemas?”
Kui iga täiskasvanu kasvõi korraks selle küsimuse üle mõtleks, oleks maailm noorte jaoks juba palju turvalisem koht.