Autor: Keidy Grauberg
„Kuidas sa suudad olla kellegi jaoks olemas, kui sul endal pole aimugi, mis elu tegelikult on?“ See küsimus kummitab kogu filmi „Fränk“ jooksul ja tuletab meelde, et noored ei ela mingis kaugemas maailmas. Nad on meie maailmas, meie kõrval — just siin ja praegu — ning vajavad täiskasvanute juhatust ja tuge, mida tihti ei leia.
„Fränk“ on lugu noorte eksistentsiaalsetest otsingutest, mille keskmeks on mõistmine, et ilma kindla raami ja kohalolekuta ei kasva keegi õnnelikuks ega tasakaalukaks täiskasvanuks. Film näitab, kui habras on noore inimese maailm ja kui valus on see, kui täiskasvanud ei suuda olla kohal ega pakkuda vajalikku tuge.
Noored on filmis nagu tormisel merel, ilma kompassita, ilma kindla suunata. Karm reaalsus ja ülekoormatud täiskasvanud on need, kes kipuvad nende igatsusi ja vajadusi eirama. Keegi ei kuula ega paku kindlat tuge, mida noor vajab, et leida oma tee. Täiskasvanu kohalolek on hädavajalik, kuid tihti seda ei leita.
„Laps ei vaja täiuslikke vanemaid, vaid neid, kes on kohal.“ Just see lause kajab filmis läbi ja jõuab igasse vaataja südamesse. Ehkki filmis on mitmeid täiskasvanu tegelasi, kes püüavad noortele kasulikud olla, paistab silma vaid üks — peategelase onu. Ta on ainsana kohal ja valmis kuulama. Ta ei püüa õpetada ega muuta, vaid lihtsalt kuulab. Tema kohalolu on rahu ja turvatunde allikas, mida noored tegelased filmi jooksul tohutult vajavad.
Teised täiskasvanud — nagu peategelase ema, kes on oma elu ja tunnetega segaduses — jäävad oma lastele sageli kaugeks. Ta ei märka oma poja sisemisi tundeid ega suuda pakkuda talle vajalikku juhatust. Kui ema ise ei leia endas tasakaalu, kuidas saab ta oma last toetada ja turvatunde pakkuda? Film küsib otse: kas me ikka suudame noortele anda seda, mida nad tõeliselt vajavad?
Filmi üheks karmimaks hetkeks on stseen, kus poiss saadetakse pärast jahil ebaõnnestumist kõndima jala koju. „Sa ei suutnud tappa, nüüd mine!“ karjatab isa — see on hetk, kus noor kogeb oma ebaõnnestumise karistust, mitte mõistmist. Noored ei pruugi alati olla valmis tegema täiskasvanu otsuseid ega olema „täiuslikud“, kuid neid tuleb toetada, isegi kui nad ei suuda saavutada ootusi, mida ühiskond neilt sageli nõuab.
Film ei paku lihtsaid vastuseid, kuid teeb midagi olulisemat — paneb mõtlema, kuidas
saaksime olla paremad, kuidas saaksime olla kohal. „Kõik, mida noored vajavad, on keegi, kes on olemas ja kuulab.“ Noored vajavad armastust ja hoolimist, kuid nad vajavad ka piiride paika panemist, et nad saaksid kasvada turvaliselt ja tasakaalukalt.
„Fränk“ on film, mis kutsub meid üles mitte ainult vaatama, vaid ka tõeliselt märkama. Märkama neid, keda tihti ei märgata.
